Esimesed päevad Kreekas

  Istanbulis "Metro Crazy Holydays" ooteruumis leiame aeg-ajalt WiFi ja saame ka akusid laadida.
Buss Istanbul-Thessaloniki väljub kell 22.
Kell 6 hommikul teen silmad lahti. Sõidame kusagil linnas ja ma näen  ühel hoonel suurt silti.
"Tourist Information Station".
Just seda me vajame praegu.
Ma ei tea saabumisaega. Kas juba ongi Thessaloniki? Küsin, aga hetkel pole vastajat.
Siiski Kavala, Thessalonikis oleme kell 8.
Matkajale - tütarlapsele Austraaliast - on vastu tuldud. Meid juhatatakse bussijaama hoonesse. Oma peaga poleks seda küll bussijaamaks pidanud. Mingi pisike kontor.
Administraator saab meist aru ja kingib Thessaloniki kaardi, näitab ka meie asukoha.
Lähen üksi kohta uurima, Merike jääb asjadega bussijaama.
Läheduses on kaubamaja "Moskva" ja selle kõrval ΛΑΓΚΑΔΑ 18 kohvik "Μπλε Γωνια". Siin räägitakse puhtalt vene keelt.
Läheme kohvikusse ja võtame kerge hommikueine - vapustavalt maitsvaid kreeka pirukaid. Siis saame 12 tunni järel ühtlasi ka tualetis käia (Merike, mina sõin mõnuga, aga vapustuseta).
Teel raudteejaama leiame raamatupoe ja ostame Kreeka kaardi - 3 EUR - 1:1.500.000, aga piisavalt üksikasjaline.
Raudteejaamas on tasuta WiFi. Jõuan postkasti avada, aga just siis saab aku tühjaks.
Tahame linnast välja. Ahvatleb kaardilt leitud National Park of Olymbos.
Elektrirong - Katerini. (70 000 elanikku)
Otsustan, et võtame takso. "Not expensive hotel." Mis see mõni km ikka maksab, teisiti ei leia midagi üles.
Taksojuhid räägivad pisut omavahel kreeka keeles. Siis tuleb üks.
 Keskusesse või mere äärde? Juht täpsustab võimalusi.
Aga 5 km - 5 EEK. Juht ei valeta ja toob hästi kohale.
Tuba kahele - 42 EUR (kumbki 21). Suvel on see 50 EUR.
Saame pesta ja korraks inimese moodi magada.
Konditsioneer, teler jm - meile mittevajalik. Normaalne hind, aga meie jaoks kallis. Ühe öö võime siin olla.
Hotelli administraator ei oska juhatada, kust saame turismiinfot lähedal asuva Olymbos National Park kohta. Näeme seda vaid oma kaardil.
Internet on olemas, aga alles hommikul kell 5 ärgates saan selle hetkeks kätte.
Käime linnas, astume raamatupoodi ja meile näidatakse paikkonna kaarti ja raamatut. Siiski vabandan, et on küll hea raamat ja kaart, aga jääme siia lühikeseks ajaks ja ei jõua seda kõike oma seljakotis kanda.
Lahkume hotellist kell 12, parajasti arvestusliku päeva lõpus. Oleme saanud arve 42 eurole, aga sajalisest anti 60 tagasi. Kas seetõttu, et nurisesin nigela interneti pärast?
Selle peale arvan heaks kinkida sellele administraatorile "Kalevi" 15-kroonine (alla 1 euro) šokolaad - ja ikkagi on meil kasud sees. Ka kreeka šokolaad on hea, aga meil on teistsugune.
Kuuldavasti on Katerinis olemas raamatukogu, kus on ka tasuta internet, aga meie suundume jalgsi hoopis teisele poole - raudteejaama. Esialgset suunda mäletame hästi - ja olen aru saanud, et peame kompassi järgi itta minema. Ostame poest saia. Linn jääb hõredaks. Suurel ristteel leiame mehe, kellelt teed küsida. Ikka otse ja lõpus veidi vasakule. Raudteejaam pole kaugel. Veidi enne jaama on pink. Istume, mugime saia ja rüüpame vett peale.
Raudteejaamas selgub, et täna on streik ja ükski rong ei liigu. Kõnnin veidi ida poole ja saan teada, et mereni on 8 km.
Merike on vahepeal kassast busside kohta infot küsinud. Jaamahoones on parajasti veel üks meieealine mees, kes seda kuuleb, oskab inglise keelt ja on valmis nõu andma.
Saame tuttavaks - Ioannis.
Kuhu sõita, millega sõita?
Kõnnime kilomeetri bussipeatusesse. Ioannis tutvustab piletimüügiautomaati, ostame piletid. Sõidame Paralia`sse.
Käime kahekesi mitmes hotellis, Merike istub niikaua kottide juures.
Suvitushooaeg on lõppenud, hinnad alla kukkunud.
Peremees on grusiin, räägime vene keeles.
Väga hea tuba, 40 eurot. Selle juurde kuulub ka rikkalik hommikusöök. Internet on olemas. Kallis küll tavalisele pensionärile, aga peremees ei saa mersut zaporožetsi hinnaga müüa.
Ma ei oska tingida ja valmistun nõustuma. Aga Ioannis astub edasi, mina koos temaga.
Leiame Pension Makedonia (pansionaat) - lihtne tuba, WC-s saab dušši võtta. Meile mittevajalik teler, aga internetti pole. Hind on siiski vastuvõetav - 20 eurot, 10 kummalegi. Võtame selle vastu, Ioannis võtab omaette toa.
Ioannis võtab dušši, ma käin sel ajal Vahemeres ujumas.
Käime kolmekesi söömas. Midagi kohvikutaolist. Kreeka salat, lihatükk lisanditega,
Eestlased võtavad kahe peale väikese pudeli (187 ml) punast veini, Ioannis pudeli kreeka õlut.
Arve tuleb kolmel lipikul, kokku 23.10 Ma tasun 50-eurosega, Ioannis arvutab omaette ja annab meile 8 eurot.
Rahaga on kreeklased väga täpsed, aga arvetel on alkoholi asemel midagi muud. Aktsiisimaksu nad maksta ei taha.
Kõikjal antakse kviitung ja sente täpselt tagasi. Ka Ioannis ei tee meile välja ega luba endale välja teha.
Käime supermarketis, ostame puuvilju.

14.10
Käin hommikul ujumas. Arvan, et läheme supermarketisse, aga selgub, et Ioannis on valmis otsekohe Litohoro`ssse sõitma. Palun veidi oodata ja jooksen hotelli. Võtan kaamera, märkmiku. Tasun järgmise öö eest.
LinnaBussiga Katerinisse, sööme (šašlõkitaoline puuvarrastel).
Kõnnime bussijaama. Ostame piletid Litohoro`ssse. Sõidame.
Näeme silti Dion, siin on arheoloogid kaevanud, siin on pühitsetud Aleksander Suur (?).
Litohoro. Kõnnime linnas mäe poole, aga Olümpos jääb pilvedesse.
Vaateplats pikksilm-automaatidega, aga need on suunatud mere poole. Ilm on nii udune, et praegu ei paista seegi.
Meie metsamaja analoog, lukus. Ioannis ütleb, et seda saab 50 euro eest üürida. Aknast paistavad laud, toolid, pisut kila-kola. Aga mitte küttekollet ega magamislavatseid.
See ongi Olümpose rahvuspark. Järsule mäenõlvale on ehitatud betoonplaatidest umbes 80 cm laiune jalgrada. Kusagil läheb ka tavaline rada ülespoole, aga meie kõnnime mööda turismirada.
Ilm kisub vihmale. Teeme viimased pildid oletatavast Olümposest ja pöördume tagasi. Hea, et niigi palju nägime, varsti pole sedagi!
Ootame bussi tagasisõiduks. Mulle ulatatakse pakkumine
"You can eat with 5 euro only
Restaurant OLYMPOS Litohoro center
We serve...
and more traditional food!!!!!
Tel. ..."
Kõht on veel üsna täis. Merike tahab seda prügikasti visata, aga mulle on see huvitav. Näitan Iannisele, kes läheb kohe sisse, räägib midagi ja kutsub meid lauda. Tuuakse kolm klaasi vett.
"Kas see on vesi," küsin.
"Mitte teile," saan vastuseks.
Iannisele tuuakse korralik roog ja leib. Meie vaatame menüüd - hoopis kallim tundub see kõik.
Kui Iannis on söönud, näen tema arvet: 5.50 ja kuulen, et 50 senti maksab leib.
Sel juhul peab vist küsima, mida võib 5 euro eest saada.
Nüüd hakkab ka mul kõht tühjemaks minema, aga ei taha, et meie pärast peaksime kõik järgmist bussi ootama.
Bussi saabudes istume sisse, aga sellest lõpp-peatusest sõidutatakse meid pisut edasi, kus on piletikassa. Ostame piletid ja sõidame Katerini.
Bussijaama lähedal astume supermarketisse "A...", siin on palju saksa kaupa.
Ostame piima-leiba ja feta juustu. Ioannis ostab eraldi ja mugib väljudes jäätist.
Ma ei söanda varem ostetud kaubaga sisse minna, Merike läheb üksi.
Tahan talle kassa juurde vastu minna, saan kahe automaatselt sulguva ukse vahele ja mulle näidatakse, et pean välja astuma. Mis siis ikka.
Merike tuleb jäätisepakiga (6 tk). Siin pakuti ka väga odavalt veini, aga meil on terve PΕΤΣΙΝΑ pudel hotellis.
Kui kummalgi on kaks jäätist söödud ja meil juba kõhud täis, pakume ühte Joannisele, kellel see kõik juba ammu otsas. Aga seitsmendat ta põhimõtteliselt siiski ei võta. Räägib küll, et on ka 16 tk korraga söönud. Saame meiegi nende jäätistega hakkama.
Bussiga Paralia. Käin ujumas ja õhtul korraks linnas. Internetikohvikut vms ei leia.

15.10
Käin ujumas. On päikestki. Maksan kolmanda öö eest. Sõidame bussiga Katerini.
Raamatukogu. Wifit pole, aga lubati lahkelt nende arvutit kasutada, keegi teine vabastas arvuti.
Oma arvutiga katsetan pargis internetikohviku lähedal. Õnnestub!